Mul on alati olnud selline suhe õnnega nagu on inimesel, kes elab kõrvalmajas väga valju koeraga – sa tead, et see on olemas, sa kuuled seda vahel, aga sa pole kunagi päriselt kohtunud. Olen kolmekümne kahe aastane elektrik, töötan Pärnu kandis, ja mu elu on täis mõõtmist, kaableid ja ohutustehnikat. Ma ei ole inimene, kes usub imedesse. Kui midagi on katki, ma parandan selle. Kui midagi töötab, ma ei topi sinna oma näppu. See lihtne põhimõte on mind siiamaani läbi vedanud. Aga siis ühel õhtul, pärast pikka päeva, mil ma olin põlvedega märjas keldris vahetanud ühe vana maja peakaitsmeid, istusin ma oma autos ja lihtsalt hingasin. Tööriistakast kõrvalistmel, selg kleepus higise särgi külge. Kell oli peaaegu üksteist, ma olin näljane, väsinud ja need kaitsmed olid võtnud minust rohkem kui ma olin valmis andma. Mõtlesin, et sõidan koju, viskan midagi mikrolaineahju, joon õlle ja kukun voodisse nagu kott.
Aga elul on kombeks muuta plaane just siis, kui sa oled kõige vähem valmis.
Sõidu ajal hakkasin mõtlema oma sõbrale Marekile, kes oli mulle paar nädalat tagasi rääkinud mingist kummalist kogemusest. Marek on selline tüüp, kes on alati millessegi sisse ostetud – ükskord olid need matkarajad, teinekord käsitööõlu, viimati siis krüptorahad. Ma olin tema juttu kuulanud pooliku kõrvaga, noogutanud ja mõelnud oma asju. Aga üks asi jäi mulle külge – ta mainis, et oli kogemata sattunud kohta, kus ta tundis ennast nagu laps, kes avastab jõulude hommikul, et päriselt on kingitusi. Ta nimetas seda parim dogecoin kasiino. Ma olin tol hetkel mõelnud, et Marek on lihtsalt liiga palju kofeiini tarbinud. Aga nüüd, roolis, üksinda pimedal maanteel, mõtlesin, et miks mitte? Ma olin ju nii väsinud, et nagunii ei magaks kohe. Ja mul oli kuskil oma vanas telefonis natuke doge’e, mille olin ostnud aastaid tagasi, kui see oli nii odav, et ma peaaegu ei märganudki summat.
Jõudsin koju, võtsin duši, istusin diivanile ja avasin läpaka. Leidsingi selle koha. Esmapilgul ei paistnud see midagi erilist. Ma pole kunagi olnud kasiinode inimene – need tunduvad mulle alati liiga lärmakad, liiga värvilised, liiga nagu nad prooviksid liiga kõvasti. Aga see oli teistsugune. Lihtne disain, mõnus tumedam taust, ja mis kõige tähtsam – see ei hüüdnud mulle vastu ega proovinud mulle midagi pähe määrida. Ma registreerisin end ära, mis võttis vähem aega kui uue tööriista ostmine, ja kui mu dogecoinid sealsesse rahakotti olid üle kantud, olin ma veidi üllatunud, et kõik töötas nii sujuvalt. Ma olin harjunud, et asjad ei tööta. Aga see töötas.
Alustasin väikse summaga. Tegelikult väga väikse summaga. Ma olin alati olnud selline inimene, kes katsetab vett enne, kui sisse hüppab. Esimesed paar vooru – mitte midagi. Kaotasin natuke, võitsin natuke tagasi. See oli nagu lainetus, ei midagi põnevat. Ma jõin oma õlut, vaatasin aknast välja, kus sadu peksis vastu klaasi, ja mängisin edasi. See oli peaaegu meditatiivne. Ma ei mõelnud tööle, ma ei mõelnud homsele kohtumisele kliendiga, ma ei mõelnud sellele, et mu auto peab ülevaatusel käima. Ma mõtlesin ainult sellele, mis on ekraanil.
Siis, umbes neljakümne minuti pärast, juhtus midagi. Ma ei oska seda isegi seletada. See ei olnud nagu filmides, kus kellad helisevad ja konfettid langevad. See oli lihtsalt – järsku oli summa suurem. Palju suurem. Ma istusin seal ja vaatasin numbrit. Mu dogecoinid olid kasvanud umbes seitsmekordseks. Mu süda hakkas veidi kiiremini lööma. Mitte ahnusest, vaid puhtast uskumatusest. Ma olin alati mõelnud, et need lood, kus keegi võidab, on kas reklaam või lihtsalt juhus, mida juhtub nii harva, et see on nagu loterii. Aga siin ma olin mina. Minu näpud olid need, mis nuppe vajutasid. Minu dogecoinid olid need, mis paljunesid.
Ma tegin stoppi. Ma tõmbasin hinge. Ma mõtlesin, et kas ma võtan välja või mängin edasi. See on see hetk, kus enamik inimesi läheb valesti, ma tean seda. Olen lugenud lugusid, kus inimesed võidavad tuhat ja kaotavad kümme tuhat, sest nad ei oska piiri pidada. Aga ma olen elektrik. Mulle meeldib, kui asjad on kindlad. Ma võtsin poole välja. Lihtsalt nii. Ma olin oma algse summa tagasi teeninud pluss natuke lisaks. Ja selle poolega, mis jäi, mängisin edasi, aga nüüd väiksemate panustega. Mitte sellepärast, et ma oleksin kartnud, vaid sellepärast, et ma tahtsin näha, kas see kõik oli lihtsalt õnne või on selles veidi süsteemi ka.
See õhtu läks hiliseks. Kell sai kaks, siis kolm. Ma ei märganudki, kuidas aeg lendas. Olin nii keskendunud, nii kohal, nagu ma polnud olnud kuude jooksul. Ühel hetkel, kell juba peaaegu neli hommikul, ma võitsin veel ühe korraliku summa. Seekord mitte nii suure, aga piisavalt, et mu naeratus oleks kõrvuni. Võtsin ka selle välja. Lugesin kokku – minu esialgne neljakümne euro väärtuses dogecoin oli muutunud kolmesajaks kahekümneks euroks. Kolmsada kakskümmend eurot. See pole rikkus, ma tean. Aga see on hea uus tööriist. See on auto kummide vahetus. See on paar head sööki väljas. See on tunne, et ma ei pidanud selle nimel oma selgroogu painutama.
Kui ma lõpuks kell neli hommikul voodisse kukkusin, naeratasin nagu loll pimedas. Ma ei saanud magada mitte sellepärast, et ma oleksin elevil olnud, vaid sellepärast, et ma mõtlesin sellele, kuidas ma olin terve oma elu suhtunud õnne kui millessegi, mis juhtub teistele. Aga see õhtu näitas mulle, et õnn on lihtsalt see hetk, kui sa oled piisavalt avatud, et see su elu astuks. Ja see koht, see parim dogecoin kasiino, oli lihtsalt see uks, mille ma kogemata lahti tõmbasin.
Ma olen sellest ajast mänginud veel mõned korrad, aga alati samade reeglitega – ei kunagi rohkem kui olen valmis kaotama, ja ma võtan alati poole võidust kohe välja. See pole ahnus, see on lugupidamine enda ja oma aja vastu. Mu sõber Marek, kui ma talle järgmisel päeval helistasin ja rääkisin, mis juhtus, naeris ja ütles, et ta ju ütles mulle. Ma vastasin, et mõnikord peab inimene ise kogema, et uskuda. Ja tead mis? Mul on hea meel, et ma just sel väsinud õhtul ei läinud otse magama. Sest siis ma oleksin maganud maha mitte ainult raha, vaid ka selle tunde – selle kerge, sooja, uskumatu tunde, et maailm on tegelikult veidi põnevam koht, kui ma arvasin. Ja mu tööriistakast seisab nüüd kapi otsas veidi uhkemana, sest sealsamas kõrval on uus komplekt isoleeritud näpitsaid, mille ma just võidetud raha eest ostsin. Väike asi. Aga minu jaoks suur.
При поддержке